Massikommunikatsiooni ja Eesti ajakirjanduse ajalugu
Kuna nad jooksvast
ajalehetegemisest tavaliselt suurt midagi ei teadnud, oli ajalehtede toimetajatel alatasa
nendega sekeldamist. Volinikud kandsid endaga kaasas templeid "Ladumiseks
lubatud", seejärel "trükkimisele lubatud", kõige lõpuks tuli ajalehtedele alla märkida
gravliti registratsioonimärk "MB" vastava järjekorranumbriga. Neid salapäraseid
märke kandsid kõik nõukogude trükised.
Septembrikuu jooksul jõudis omariiklusaegsete väljaannete sulgemisaktsioon lõpule.
Peale "Loomingu" ei jäänud alles ainustki varasemat nimetust. Kui Eesti Vabariigis
ilmus ligi paarsada ajakirja, siis nõukogude pöörde järel jäi pisut üle 30 nimetuse
ajakirju. Muide, kevadel 1941, kui trükitoodete kontroll oli üsna täiuslik ja täpne,
saabus hariduse rahvakomissariaati ja kirjastusasjade peavalitsusse järsku kummaline
trükiteos pealkirjaga "Hääl Kunsti, teaduse ja belletristika kuukiri", mille
väljaandmiseks polnud keegi luba andnud
annaabi.ee 
