Keskkonna hapestumine
Väävli ja lämmastiku depositsioon
Hapestavad väävli-ja lämmastikuühendid eralduvad õhust kas märg - või kuivdepositsioonil.
Märgsadenemisel reageerivad gaasilised SO2 ja NO2 pilvede tilkvee või vihmapiiskadega ja
laskuvad maha sademetega. Eriti hügroskoopne on vääveldioksiid - veega kokku puutudes
lahustub ta selles kergesti. Võib toimuda ka vastupidi, et veepiisad hakkavad kondenseeruma
väikeste väävelhappe kübemete ümber. Selliselt tekkivad osakesed moodustavad nn.
sulfaadiaerosoole, mis osalevad samuti kasvuhooneefektis. Aerosooli osakesed toimivad vee
kondensatsioonituumadena õhus, soodustades niiviisi pilvede moodustumist ja muutes kliimat
jahedamaks. Väävli- ja lämmastikuühendid võivad õhus ka kuivalt, fotokeemiliselt hapenduda
(oksüdeeruda) gaasiliseks väävel- ja lämmastikhappeks. Järelikult tekitavad need
traditsioonilised hapestavad ühendid ka fotokeemilise saaste.(P.Anttila 1996)
Kuivdepositsiooni ei tingi üksnes õhurõhk
annaabi.ee 
