kotkamuna, kotkamuna panid nad raudkübarasse ning kandsid koju kambrisse. Kolmandaks leidsid nad kala ja hõbekausi, kala panid hõbekaussi ning kandsid koju keldrisse. Merel kuuldi häälitsemist ja laulmist ning lugu läks liikvele, et üks neiu oli läinud oma kanaga merele ning näinud kaugel helkimas kuldmõõka, hõbeoda ning vaskambu, kui aga nendeni jõudis siis selgus, et neid valvab vasest vanamees. Vasest vanamees ütles, et kuldmõõk on Kalevite oma, hõbeoda on Sulevite oma ning vaskamm on Alevite oma. Vanamees aga lubas need kõik neiule anda kui ta talle naiseks tuleb. Neiu aga ei olnud sellega nõus, vanamees naeratas ning neiu komistas, kukkudes vette, kus ta uppus. Pärast läinud tema eit ja taat teda otsima, leidnud tema riided aga neiust polnud jälgegi. Äkki aga kostus vee alt hääl mis ütles: ,,Ära nuta, eidekene, ära kaeba taadikene, merella on minu koda, alla laine salatare, kalakudus
Ning vahepeal oli saare taadi karjumise peale üles äragnud ka eit, kes tuli taadi juurde mere äärde. Üheskoos läksid nad n.ö merd riisuma, et leida piigat. Järsku kuulsid nad merest laulu. Laulus öeldi, et neiu läks merele kiikuma ja laulma ning pani kingad kivi peale. Ta oli laulma hakanud, kui järsku nägi ta kuldmõõka meres ning ta läks merre mõõka võtma. Seda tehes tuli talle vastu vanamees (vaskimees), kes rääkis et kuldamõõk on Kalevite, hõbeoda Olevite ja Veskiambu Sulevite varjul hoitud varandus. Vanamees tahtis et saare piiga temaga jääks ning tema kaasaks saaks, kuid saare piiga ei tahnud seda. Vanamees naeratas ning järsku libises neiu libedal liival ning lained võtsid ta enda vangi. Seda juttu kuuldes tõttasid vanemad neiukest otsima. Nad leidsid kingad kivilt ning hakkasid saare piigat hõikuma, et ta koju tuleks. Tütar kuulis seda ning hüüdis vastu et ta ei või tulla ning on merepõhjas lõksus ja rääkis kogu enda loo ära mis temaga juhtunud oli
annaabi.ee 
