Eesti proosa
vahetab kriitiliserealismi psühholoogiliseromaani vastu. Enamus tegevus toimub inimese sees
mitte ümber. Mõisnike kujutatakse teisiti. 1905 põletati mõisad maha, mõisnikud vaesunud.
Raamatus ka kirjeldatakse mõisniku ka pigem vaest inimest kui rikkurit. Mõisa kirjelduses
saab aru kui palju on aeg muutunud, esiemsel korrusel elab mõisnik, teine korrus, kus elavad
kanad. Saksa-parun vaesunud parun Kremer. Vanapoiss parun. Ainukeseks suhtluskonnaks
on ta 2 õde, elavad koos temaga. Suletudseltskond ilma tulevikuta. Mõisnikkond välja
suremas. Peategelaseks Tõnu Prillup, elab mäeküla mõisa maadel, väga vaene mees. Prillupi
ema oli talle öelnud, et karvasest mehest saab rikas mees. Tegevus algab kui prillupi naine
sureb, alles jäävad 2 last. Naise õde tuleb elama, Mari, prillupi juurde. Marist saab Prillupi
õde. Mari tundub lapsena, lapsemeelne, lapsik. (nagu Ibseni Nukumaja). Mäeküla mõis
tegeleb piimakarja kasvatusega piimamõis
annaabi.ee 
