Tammsaare ja Gailit elulugu
83 - 84).
Aga veel veider-uudsemalt nukrustab ta:
Küll väike on mu kambrio,
Veel väiksem tema aknio,
Pea peal mul madal lagio,
Mis mustaks teinud nõgio.
Mul väike, väike kambrio,
Veel väiksem, väiksem aknio,
Miks undab tormil merio?
Miks valus vaevleb verio?
(Sealsamas, lhk. 104-105).
,,Eesti kirjanikust" - selle pealkirja all mõlgutas kord autor ise oma esimeses isikus
väherõõmsaid mõtteid. See oli maailmasõja ajal ja eriti raskeks muutunud suleteenistuse
norus: ,,Te olete haige, rind rägiseb, meeleheide vahib silmist!" Ei ole tujule muud väljapeasu
kui Siioni sihipüüdliku meelsusvärsi parodeerimises ja selle pühendamises tiisikuse haigetele,
kunstnikkudele, kirjanikkudele:
Vilista, vilista,
Ara vilet unusta!
Elutee käib risti-rästi
Isa, Poja, Vaimu ees,
Siiski maitseb elu hästi,
Kui saab selle kurja ilma sees
Vilista, vilista!
(Sic transit. . . lhk. 19).
annaabi.ee 
