E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
(1892). Siin kujutab Bornhöe mitmesuguseid vana Massiüiskonna tingimustes
veidruseni virildunud tü upe, kes on tüised, käutud ja naeruvä arsed, olgu nende
narruseks siis kuulsus, raha võ armastus. Eriti teravalt on Bornhöe oma satiiris
väja naernud kodanluse alusetut kul-tuuriupsakust ja «eesti suurvaimude»
väjahaudu-mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle
ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat
suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon
Vesipruuli halenaljakas kujus. Juba kangelase nimigi on paljuülev, väem ilmekas
pole tema «loominguliste meetodite» kujutamine. Bornhöe teeb naeruks
idealiseeriva, elu vä arnätusi kinnimäsiva kirjanduslaadi, võtsi ja ebaelu-lise
väjamõldise, mille vastu tollal oma satiiriliste tö odega väja astusid ka realistideks
kujunevad kir-janikud Ed. Vilde ja Juhan Liiv