JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
Rebi aga rebi end tuhande jala kõrgusele. Algul aiva otse üles ja siis tiheda tiivavehkimisega vuhinal alla.
Paraku, iga kord takerdus ta vasak tiib just üleslöögil, kiskus teda keerlema kurakätt ja kui ta püüdis
tasakaalustada paremaga, langes ta metsikusse pöörisesse üle hüvatiiva.
Ta oli kõvasti kimpus selle tiivatakerdusega. Kümmekond korda üritas ta proovida ja kümnel korral kaotas
kontrolli, muutudes seitsmekümnemiilisel kiirusel vahuleklopitud sulepuntraks, mis põntsatas merre.
Peamine selle triki juures, mõtles ta, ise läbimärg, peaks olema see, et suurtel kiirustel vehkida ainult
viiekümne miilini ja siis hoida tiivad jäigad.
Uuesti proovis ta kahelt tuhandelt jalalt, sööstes pikeesse, nokk õieli ees, tiivad tahapoole liikumatuks
kangestunud hetkest peale, mil kukkumisevuhin kõrvus kuulutas pooltsada miili. Püsida nii nõudis tohutut
pingutust, aga tulemus tasus. Kümne sekundiga kustutas ta üheksa-kümne miili piiri