pean ma nüüd tunnistama ettetähenduseks. Puuduse jumalanna võttis mind oma karmide käte vahele. Palju kordi näis, et murdun puuduse tõttu ja tegelikult karastas see periood minus tahet võitluseks ja lõppude lõpuks see tahe võitis. Nimelt tollele perioodile võlgnen ma tänu selle eest, et ma suutsin saada tugevaks võin olla vankumatu. Praegu õnnistan ma seda aega selle eest, et see rebis mind välja elumugavuse tühisusest, et mind, memmepoega, tõmbas ta välja sulepatja-dest ja andis emakese-puuduse kätesse, võimaldas mul näha vaesust ja muret ja tegi mind tuttavaks nendega, kelle eest mul tuli tulevikus võidelda. * * * Samal perioodil avanesid mu silmad kahe ohu suhtes, mida ma varem vaevu vaid nimeliselt tundsin ja mille tähendust saksa rahva saatusele ma loomulikult ei mõistnud. Ma räägin marksismist ja juutlusest.
minust kardina all kobama. Litsusin ennast kõvasti vastu seina ja olin üsna tasa, kuigi värisesin. Mõtlesin, mis mehed küll ütleksid, kui nad mu leiaksid; ja arvasin, mis oleks kõige parem teha, kui nad mu leiaksid. Aga kuningas sai koti kätte, enne kui ma oma mõtte jõudsin lõpule mõelda, ega aimanudki, et ma olin lähedal. Nad lükkasid koti sulgpadja all oleva õlgkoti praost sisse, toppisid selle paari jala sügavusele õlgedesse ja ütlesid: «Tehtud! Neeger raputab ainult sulepatja ja liigutab õlgkotti ainult ehk paar korda aastas; nii pole rahapaun nüüd enam hädaohus.» Aga ma teadsin asja paremini. Mul oli kott käes, enne kui nad jõudsid trepist täiesti alla. Läksin käsikaudu kobades üles oma kambrisse ja peitsin koti parema peidukoha leidmiseni esialgu sinna. Arvasin, et parem on kott peita kuhugi väljapoole maja, sest kui nad leiaksid selle puudu olevat, otsiksid nad kogu maja põhjalikult läbi. Teadsin seda väga hästi. Heitsin riietega voodisse,
annaabi.ee 
