Fred Jüssi
selga ja lähen pärastlõunasele Voose bussile. Näen välja nagu koormaeesel. Inimesed tänaval
vangutavad päid, bussijaamas küsib keegi, kas kardan tulekahju, et kogu oma vara kaasas kannan.
Ei, mina ei karda tulekahju, mina lähen lindistama konnade hääli. Kevadised kruusateed on sandid
ja buss raputab kohutavalt, aga bussijuht lohutab sõitjaid: bõvajet i huu¯e! (Tuleb ette hullematki!)
VOOSELT KÕMBIN Külvandu poole. Tee ääres sulaveelompides krooksuvad rohukonnad, ent
tuul puhub piki teed ja lindistamisest ei tule midagi välja,
sest mikrofon, mida seekord kasutan, ei talu tuuleõhku.. Ja
õigupoolest ongi ju mu eesmärgiks rabakonnade kudepaik
seljandike ja Põhjaka raba vahel. Õhtusele ringile lähen kell
kaheksa (Moskva aja järgi). On vaikne, lompidele hakkab
juba tekkima jääkirme, rästaste laul heliseb kristallselgelt.
Nüüd ei sega tuuleõhk enam konnakontserti ja helide
värvidki on jaheduses hoopis kirkamad
annaabi.ee 
