V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
laudjaid, nagu hispaania hobueeslite kisarikas voor, mida ajaja kord siit, kord sealt oma
astlaga torgib.
Kui ta pilk tungis läbi pilude laiadest kivitahvlitest kilpide vahel, mis kellatorni püstloodis
seina teatud kõrgusel katab, nägi ta äkki platsil kentsakalt riietatud noort tütarlast, kes
seisma jäi, vaiba maha laotas, kuhu kits asus, ja vaatajate rühma sõõris nende ümber. See
pilt andis ta mõtetele sedamaid teise suuna ja jahutas ta muusikaentusiasmi, nagu
tuulepuhang sulavaigu hanguma paneb. Ta jäi seisma, pööras kelladele selja ja kükitas
kiltkivist varikatuse taha, hakates tantsijannat üksisilmi vahtima sama unistava, õrna ja
pehme pilguga, mis juba kord varem ülemdiakoni jahmatama oli Pannud. Unarusse jäetud
kellad jäid kõik korraga Seisma suureks kurvastuseks kellahelina sõpradele, kes seda
Vahetajate sillalt mõnuga kuulasid ja nüüd hämmastunult minema läksid, nagu penid,
kellele konti näidatakse, aga kivi antakse.
251
IV. 'ANAKH