Muinas Julle
Koopast lahkudes
suundusid nad teiste lastega mängima. Nad viskasid kivi ja jooksid võidu. Ühtäkki
kuulis Julle meeletult kisa ja karjumist Ta ei saanud aru, mis lahti on, kuid lõpuks
taipas, et lähedalasuv vulkaan oli just urskama hakanud. Nüüd sai Julle aru, mis
kummalise tahtejõul ta pidi koopast väljuma. Kõik jooksid, kuid selest polnud abi.
Kuum lava tormas meeletul kiirusel ja hävitas kõik, mis teele ette jäi. Põgeneda
polnud kuhugi. Ta nägi veel, kuidas sulalaava nendeni jõudis ja nägi ka, kuidas
üks mees vajas oma kehaga väikest last sellel hirmsal loodusõnnetuse eest. Julle
arvas juba hetkeks, et ka tema leiab seal oma õnnetu lõpu.
Kuid siis tundis ta, et midagi imeliku hakkab juhtuma ta tundis, otsekui
oleks hõljuma hakanud. Siis sai ta arum is toimus ta hakkas ärkama. Nüüd
meenus talle, et see oli vaid uni. Ärgates oli kõik nii nagu ikka ning Julle oli
õnnelik, et se kõik oli olnud vaid uni.