Aastal 1997 toimus kraatris vulkaanipurse, mida nüüdseks tuntakse Pillaniani purske nime all. Purske epitsentris oli temperatuur 1600-1700 kraadi Celciuse järgi ning 140 kilomeetri kõrgusele kerkinud tuhapilv kattis 125 000 ruutkilomeetri suuruse ala vulkaaniliste jäätmetega. Iol 1997. aastal toimunud vulkaanipurse on siiani suurim vulkaanipurse, mida eales nähtud. Sajapäevase perioodi jooksul purskas 31 kuupkilomeetri laavat ning järelpursetes eraldus veel 25 kuupkilomeetrit sulakivimeid. Avastamine 7. Jaanuaril 1610 näigi Galilei Galileo kolme heledat täpikest Jupiteri kõrval ning järgmisel õhtul neid uuesti uurides tundus nagu oleks need liikunud vales suunas. Ning selline asi kõitis Galileo tähelepanu, ta jätkas tähtede ja ka Jupiteri jälgimist kogu järgneva nädala. 11. Jaanuaril 1610 ilmus ka neljas täht. Pärast nädalast uurimist avastas Galileo, et need neli tähte püsivad koguaeg Jupiteri läheduses,
Ultraviolettkiirguses on näha Jupiteri virmalised polaaralade valgusefektid mis on sarnased Maa polaaraladel nähtava põhja ja lõunavalgusega. Jupiteri nn. Galilei kaaslased tema 16 satelliidist neli suurimat on samuti HST pidevva ja põhjaliku kontrolli all. Peamine sihtmärk on Io. Io on päikesesüsteemi taevakehade kõike muutlikum kaaslane. Tema pinnaehitus muutub vulkaanmilise tegevuse tõttu pidevalt. Maapealsetest vulkaanidest erinevalt ei purska Iol mitte sulakivimeid vaid vedelat väävlit. Väävliaur ja tolm paiskub rohkem kui 160 kilomeetri kõrgusel. TEEKOND JUPITERILE 1972 aastaks oli meie vahetu planetaarne ümbrus saanud meile järjest tuttavamaks. 1960ndate teisel poolel olid nii Nõukogude kui Ameerika planeetidevahelised automaatjaamad ,,koorinud ja maitsnud" Veenust ning Marssi, ent polnud söendanud minna kaugemale. Siis, mainitud aasta juulis, tungis üks Ameerika kosmosesond uuele territooriumile
annaabi.ee 
