rahva" kultuuriks. Algas ühiskonnaelu sovietiseerumine ,mis kultuurisfääris tähendas nn kultuurirevolutsiooni,s.o kodanliku kultuuri asendamist nn sotsialistliku nõukoguliku kultuuriga,millega kaasnes uut tüüpi sotsialistliku haritlaskonna kujunemine, kes pidi olema ainupartei ladviku diktatuuri sõnakuulelik tööriist. Uus kultuurisuund: sotsialistlik realism Hävimisohust pääses eesti kultuur tänu Stalini surmale järgnenud sulaajale. Vene emigrandid Vene emigrantidel Eesti Vabariigis aastatel 1918 1940 oli enamuse intellektuaalsuse tase üsna kõrge, nende staatus TsaariVenemaal võimaldas neile haridust, võõrkeelte oskust, kõrget olmekultuuri. Eestisse pärast II Maailmasõda ja eriti 1970. aastatel saabunud emigrandid ,olid valdavalt lihttöölised, pärit valdavalt rüüstatud maalt. Nõukogude ajal eestisse elama asunud, hakkasid nad omaks võtma kohalikku olmekultuuri. Juri Lotmani (1922-1993)
,,Võlg", ,,Mõrv Hotellis", ,,Tühirand", ,,Mattias ja Kristiina" ning ,,"Doonori meelespea". Mati Unt kirjanikuna on üks niinimetatud kuldsete kuuekümnendate põlvkonna esindajaid Eesti kirjanduses. Talle on omane nooruslikkus, naiivsus, mis on aastatega võtnud professionaalse, isegi taotluslikult lihtsameelsuse kuju, maailmaparandajalikkus ning ajaloolisest taustast ajendatud revolutsioonilisus, mille rakendamine kirjatükkides sai tõeks tänu Hrustsovi ,,sulaajale". Ta kuulub nii maailmavaateliselt kui ka stiililt ühte tolleaegsete noorte prosaistide Mats Traadi ja Enn Vetemaaga. Kogu kuuekümnendate "noort proosat" iseloomustab aktiivne suhtumine ühiskonnas toimuvasse ja modernistlikud ideaalid loomingu ülesehitusel lisades sinna tilgake propagandat, mis on seotud tolle aja ideaalide ja unistustega ühiselt kommunismi ülesehitamisega. Mati Unt on põlvkonnakaaslastest subjektikesksem, ta toob
annaabi.ee 
