V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
Puhkes naer ja käteplagin. Pariislased juba mõistavad nalja ja plaksutavad selle peale alati.
Lisame juurde, et Coppenole oli ise lihtrahva hulgast pärit ja siinne publik koosnes samuti
lihtrahvast. Ühen* dus tema ja nende vahel tekkis silmapilkselt, vahetult, nagu elektrivool.
Flaami sukakuduja ninakas käitumine, mis õukondlasi alandas, oli viieteistkümnenda
sajandi pleebsi südametes äratanud mingi ebamäärase, alles veel selgumata
eneseväärtusetunde. Too sukaku-duja, kes härra kardinali ees nii trotslikult üles astus, oli
nendega võrdne ja see oli väga meelt mööda neile vaestele kuraditele, kes pidid tavaliselt
ikka austust ja sõnakuulmist osutama Sainte-Genevieve'i abti, selle kardinali sabakandja,
foogti seersantide teenri ees!
Coppenole tervitas uhkelt eminentsi, kes omalt poolt vastu tervitas seda kõikvõimsat
kodanikku, keda isegi Louis XI kartis. Sellal kui Willem Rym, see «tark ja kaval mees»,
annaabi.ee 
