Kristina Šmiguni referaat
vastu midagi. Hiljem sündiski veel perre juurde teinegi tütar , Katrin Smigun. Kristina polnud veel
kahenegi , kui suusad alla pandi. Need olid punased ja liiga libedad Salvo plastmass-suusad , mis
sobisisd kõigeks muuks kui suusatamiseks.
Kuid ta pidi sooritama elu ühe tähtsama eksami:kas temast saab siin ilmas asja või mitte,muidugi
mõista polnud tal aimugi kui määrava tähtsusega see on . Esimesed sammud suuskadel ei sujund
mitte kuidagi , nagu võis eeldada. Ema sööstis loomulikult kohe appi , kuid isa peatas ta: ,,Tõusku
ise. Kui tõuseb, saab temast asja ."
Sealt said alguse treeningud , higi ja pisarad , kuid ka saavutused , uhkus ja õnn.
Kristina sõnul oli tal taevalik lapsepõlv . Tal polnud vaja asju , vaid vanemate aega . Seda jagas ema
neile küllaga ja vanavanemad kapaga. Tol ajal polnud poes küll palju lelusid ,kuid nukkudest neil
puudus polnud