Pimelinn, oh pimelinn, uut ei kuule, ei näe mo silm. Pimelinn, miks mitte kirev linn, sest ikka vana, sama on ring. Pimelinn, oh pimelinn, so tänavail silmakirjalik on pind. Pimelinn, miks kannad sellist nime linn, sest inimesed so's on so hing. Pimelinn, oh pimelinn, ei ole püüdlused, on eesmärgitu ind. Pimelinn, miks mitte ise linn, sest teistsugune on so hinge torkiv pind. Pimelinn, oh pimelinn, uhked majad, keskused ei muuda sind. Pimelinn mis pimelinn, ikka on tunda so aguli suitsuving. Pimelinn, sest inimesed so's on so hing. *** Pärast seda kui hakkab hämarduma, sealtpoolt aeda esile kerkib linnakuma. Ja pärast seda kui helid tsoonis on hakanud hääbuma, sealpool aeda jääb kestma linnasuma. Ikka trollid või mõni auto vurab ja mõned kollid sääl linnapeal on ulal. Mõnel seal pole tuba, mul on, aga mul pole linnaluba. Luuletustes leidub ka mõningaid kõnekujundeid. Epiteete: ,,ma olen aja värdjalik peegelpilt"
Kõigi akende ette pandi villased tekid. Selle akna ette, mille taha pidi isa tulema koputama, sinna akna taha pandi kuulipilduja. Selle akna taha olime meie emaga paigaldanud pingi ja selle pingi puudumine pidi isale ohust märku andma. Aga see haarang toimis nii äkki, et me olime unustanud pingi eemaldada. Kahe nädala jooksul ei tohtinud keegi majast väljas käia. Kurgisoolamisämbrist sai parask, kus ma seitsme sõduri valvsa pilgu all pidin käima. Selle seitsme sõduri suitsuving hõljus kõik need kaks nädalat meie majas. Väga piinlik oli, aga häda ei andnud häbeneda. Mingil hetkel katkestatakse NAINE: 1945. aasta augustiööl magasin õe juures, sest viimasel ajal olid ta jalad väga valu teinud ja ta ei olnud suuteline oma jalgadel käima. Toimetasin varakult loomad ära ja tegin süüa, kui kuulsin väljas auto mürinat, kui läksin ukselt vaatama, siis oli õue juba sõdureid täis ja läksid ümber hoonete laiali
annaabi.ee 
