20. sajandi Eesti
koosneb kolmest põhiosast: rehetoast, sellest ühele poole jäävast rehealusest ning teisele
poole jäävatest kambritest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga, et soojus välja ja
loomad sisse ei pääseks. Nii rehetoal kui kambril olid palkseinad ning savi-, muld-, või
kruusapõrandad. Kütmiseks oli suur ahi, kus tehti ka süüa.
Seina ääres paiknesid voodid ja kõige puhtamas kohas laud. Järk järgult inimese
elu paranes. Tänu korstnatele läks ruum valgemaks ja suitsuvabamaks, mis soodustas
mitmeid uuendusi, näiteks akende tegemine.Toad läksid järjest puhtamaks ning tuli
järjest rohke ka mööblit.Akendele riputati kardinad, lauale pandi linik,põrandale vaibad,
kasutusele võeti voodipesu.Rehetoast teisel pool asus rehealune.Rehealusel hoiti vilja ja
tehti ka muid talutöid. Talvel hoiti seal loomi, tavaliselt hobuseid. Seda suurt ruumi
kasutati vajadusel peopidamiskohana. Mida aeg edasi, seda rohkem tehti ruume ja kõrval
maju
annaabi.ee 
