Lõhnaainete kasutamise ajaloost
vastu kristlikes usutraditsioonides on süüdi taaskord naiste nõrkus kaunite asjade vastu.
Väidetavalt kasutasid jumalanna kummardajad lõhnarohte pillavalt, sellele annab tõestust
ka Hesekieli raamat (8:9-14). Samuti on ristiusk mõnikord tauninud seda, et naised end
võrgutamise eesmärgil lõhnastavad, kuna algselt võitati end siiski selleks, et olla
jumalatele meelepärane, ravimise otstarbel või pühitsemise eesmärgil. Nii juba Moosese
ja Aaroni aegadest on suitsutusrohtude kasutamist kontrollitud preestite poolt. (Worwood
lk 41-46).
Vanad hiinlased austasid ja imetlesid loodust ja selle muutumist kuust kuusse, aastast
aastasse. Taoistide jaoks sümboliseerib lõhnaaine muutumine suitsuks taod ehk rada.
Iidne komme, mis on veel tänapäevani säilnud on usutalituste alustamine ja lõpetamine
suitsutuspannil oleva lõhnaaine süütamisega. Kassia, mänd, küpress ja kampripuu arvati
omavat elu essentsi või hinge substantsi. Hiinlased kannavad matustel lõhnavaid
annaabi.ee 
