Lõhnaainete kasutamise ajaloost
Jumal õpetas Moosest
valmistama püha suitsutusrohtu, mille koostisosad pole tänapäeval enam päris täpselt
teada, ja salvimisvõid (arvatavalt mürri, kaneeli, kassia ja kalmuse oliiviõlisleotis).
Lõhnasid ohverdati Jeruusalemma templi kuldsel altaril kaks korda päevas ja korra aastas
Yom Kippuril ehk lunastuspühal. Püha õliga võiti templis ohverdusaltarit, küünlajalga,
kirstu jm esemeid. Judaismis on tihe side valguse ja lõhnade vahel, peamiseks
suitsutusaineks peetakse mürti. (Worwood lk 267-269)
Judaismis ning kristluses on olnud aegu, kui lõhnaainete kasutamine missa ajal on
keelatud. (Worwood; lk 41-43). Tundub, et esialgses antipaatias lõhnarohtude kasutamise
vastu kristlikes usutraditsioonides on süüdi taaskord naiste nõrkus kaunite asjade vastu.
Väidetavalt kasutasid jumalanna kummardajad lõhnarohte pillavalt, sellele annab tõestust
ka Hesekieli raamat (8:9-14). Samuti on ristiusk mõnikord tauninud seda, et naised end
annaabi.ee 
