Leektorukatel koosneb silindrilisest tasapinnaliste või elliptiliste otsaseintega katla kerest 4, milles on 1…3 silindrilist kollet 1. Kollete otsad suubuvad nn tulekambrisse 2, kus kuumad põlemisgaasid teevad pöörde 1800 ja liiguvad läbi suitsu- (gaasi-) torude 5 suitsukambrisse 3 ning sealt edasi korstnasse. Kütus ja põlemiseks vajalik õhk antakse koldesse põleti 6 abil. Katla kere on osaliselt täidetud veega, mille tase peab olema kõrgemal kõigis soojusvahetuspindadest, s.t suitsutorudest, tulekambrist ja koldest ka laeva ekspluatatsioonilist kreeni ja trimmi arvestades. Katla töö ajal toimub vee loomulik ringlus. Kuumade kolde-, tulekambri ja suitsutorude seintega kokkupuutuv vesi kuumeneb, aurustub osaliselt ja tõuseb tiheduse vähenemise tõttu üles, samal ajal vee tagasivool alla kulgeb suitsutorude ja katlakere mitteköetava seina vahelt. Veepinnale tõusvast vee-auru segust eralduv küllastunud aur koguneb katlakere ülaossa.
Kasutatavad on praktiliselt mistahes biokütused, mida saab tigusöötjaga koldesse anda. Kui biokütuste ja turba põletamiseks sobivad kolded on konstrueeritud eelkoldena, siis tuleb see katlamajas ühendada sobiva katlaga. Paljud tootjad konstrueerivad ja tarnivad kolde ja katla ühtse tervikuna, eriti väiksemate võimsuste korral. Sellistes seadmetes on lihtsam organiseerida näiteks tuhaärastust nii resti alt, vertikaalsetest suitsutorudest kui suitsugaaside puhastusseadmete alt. Kui katlas soovitakse põletada kuiva kütust, tuleb kolde seinu jahutada sinna paigutatud küttepindade abil. Kolde seinte jahutustingimustest sõltub otseselt see, millist ja millise niiskusega kütust selles koldes põletada saab. Kuiva kütuse, näiteks pelletite, aga ka laudsepa- või mööblitööstuse jääkide põletamisel hoiavad kolderuumi temperatuuri sobivates piirides
annaabi.ee 
