Tõde ja Õigus II Terve tekst
ilma et oleks toonud oma jalga tolmusesse linna. Koovi oli Indrekule soovitanud suveks
koduõpetaja koha, aga see polnud seda vastu võtnud, ettekäändeks õppimine. Nüüd, kus
Ramilda läinud, kahetses ta, aga nagu ikka, tuli ka see kahetsus hilja.
Suvi oli põuane ja palav. Päike tõusis punasena ja loojus samasena, nagu oleks ta kogu oma
sätendavalt helendava kuumuse kallanud maakerale, mida ümbritses suitsutomuna seisev
tolmupilv. Päevad otsa hoiti aknaluugid kinni, et päike ei pääseks tubadesse, aga öösigi oli
raske neid avada, sest õhk oli ka siis lämmatav: kui päike kadus, hõõgusid majaseinad ja nagu
tänavakividki tema asemel. Kõigi silmis ja sõnus oli ainuke soov ja igatsus -- vihm, ja kui see
lõpuks tuli, siis näis, nagu olekski juba suvi möödas.
Indrek istus nagu minevalgi suvel vahete-vahel põhukuuris õlekool, kus polnud midagi