Tšernobõli katastroofi tagajärjed
tulekahjuni. Esimese plahvatuse ajal purustas aururõhk reaktori osaliselt. Teine, tugevam plahvatus,
rebis reaktorilt kaane ning viis energiaploki hoone osalise hävimiseni. Reaktori purunemisega
kaasnes suure koguse radioaktiivse aine paiskumine õhku. Purunenud reaktoris katkes
jahutussüsteemi töö, mistõttu süttis reaktori grafiit. Grafiidi põlemine kandis purunenud reaktorist
kümne päeva kestel välja suures koguses radioaktiivset ainet. See levis aga väikeste
,,suitsusammastena", mida ei osatud esialgu radioaktiivseteks sammasteks pidada. Plahvatuseni
viisid kiiretest reziimimuutustest tingitud reaktori ebastabiilne olek, millest ei andnud tunnistust
ükski kontrollseade, ja reaktori konstruktsiooni iseärasused. Reaktori suured mõõtmed raskendasid
kogu reaktori ulatuses vajaliku reziimi tagamist. Tulele saadi piir panna ja radioaktiivsuse
vabanemine peatada alles 5. mail 1986, kui põlevale reaktorisüdamikule oli helikopterilt ladestatud
annaabi.ee 
