E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Neid tervitati toore naeruga ja määrati
sõjasaagiks.
Tuli vingus, nagu oleks tal kahju seda kauaaegset õnnelikkude inimeste varjupaika hävitada.
Igal silmapilgul ootasid põletajad õnnetu, tulest ja suitsust tagaaetud Jaanuse valukisa kuulvat,
nagu laudas loomad kisendasid, ootasid teda põlevate riietega ja kõrbenud juustega välja
hüppavat. Aga põlevas majas jäi kõik vait ja vakka, ainult tuli mühas edasi ja sädemed
praksusid ning tantsisid taeva poole keerlevas suitsusambas.
Vana Tambet lamas ikka veel hoovivärava lähedal maas. Hoop mõõgaseljaga oli ta paljast
pead raskesti põrutanud, verekaotus teda nõrgestanud, hirmus õnnetus teda uimastanud.
Poolpõsekil
vahtis ta üksisilmi tulle, verised juuksed
88
rippusid tal sassis üle otsaesise, suu seisis lahti, lõug rippus lõdvalt rinna peale ja
värises vahel kramplikult.
Sealsamas toetas Oodo ikka veel selga vastu palkaeda, käed vaheliti rinnal, ja vaatles
vihase huulenärimisega, mis kaaslased tegid