Marie Mürk
Trennis, solaariumis ja ujulas.
Igatsus
Kärbsed on vastikud, sumisevad aknaklaaside peal. Miks nad ei
taipa pisut kõrgemale lennata, ülevalt aknapraost saaks ju vabadusse.
Mina ei hakka aitama, ma tahaksin ju ka koju.
Oleks mu elu film.
Riietun lahti valju muusika saatel. Olen kurb, kortsudega ja
väsinud.
Aga see on lahe, sest see on hea film.
Ning loomulikult sigarett. Pakk krabiseb, tiku tõmbamine on
omaette vaatepilt.
Siis esimene mahv. Istun suitsuloori taga trepikojas aknalaual ja
olen oma suures mures, nii et kõik kadestavad mind ja
soovivad olla minu asemel.
Ka siin oleks siis talutav olla. Ei tahakski koju. Kuigi kodus on vähemalt
lootust ja ei pea öösel magamise asemel norskamist kuulama.
Hommik
Hommik ostab nad ära oma tavalisel moel. Pilve vahelt vargsi ent
järjekindlalt
ründava päiksekiirega. Pealesuruva hallusega, mis üha kiiremini
läbipaistvaks
muutub. Külmaga, mis kusagil on
annaabi.ee 
