pani hellvalge särgi ihu pääle roosilise õitsva ihu üle. (Visnapuu 1982: 44) Paneb aralt maale ühe talla, teine tald jääb õhku kumisema (Visnapuu 1982: 50) ripsmed kokku suruda kui okkad, mitte näha valgust kui sa lokkad (Under 2007: 510) Kuidas saaks neid heldeid kiiri kiita? nende taga näed ju tuleriita (Under 2007: 510) Kõik põõsad suitsesid. Mu juus täis tuult. (Under 2007: 450) Paneks maha oma koorma teele, aga raske mälestus jääb meelde (Under 2007: 510) Mu meel läeb härdaks, niiskust nõrgub laugel õrn aimus küllusest, mis veel kaugel, (Under 2007: 27) aga lihtsameelne hing -kuis võis ta seda kaksikpidikõnet mõista. (Under 2007: 510) Nüüd laulda ainult õitest, päikesest, mu meel on võlut kuldsest kevadest (Visnapuu 1993: 47)
Puust palitu Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike, pojuke mängis memme põlvel, seljas titekleidike. Juba need julged jõngerjalad jooksid joovikarabani. Tuli rätsep, õmbles riided, nikerdas nööpaugud nabani. Oli see hunt, kes äkki huikas, tusar tihniku asukas? Nooruk sõitis laia laande karuses killa-kasukas. Kihas taplus, loitsid leegid, suitsesid sõja-kerised, mehepoeg vaarus keset välja, vammused veidi verised. Memmele jäid tühjad nurgad, taadile hobuste talitus, pojuke viidi kabelimäele puhkama puust palitus.
annaabi.ee 
