Valdur Mikita
Mikita on üritanud n-ö metsas elada, linn on tema jaoks igav ja ta ei oska
seal midagi teha. Seepärast arvan ka, et kõige tõenäolisem on Valdur Mikitat kohata looduses.
Kui rääkida Valdur Mikita positsioonist ühiskonnast, siis ise on ta ennast nimetanud n-ö
nähtamatuks kirjutajaks. Mikita on öelnud, et töö juures ei teadnud keegi aastaid, et tal selline hobi
oli. Alles „Lingvistilise metsa“ järel on kultuuriavalikkus temast laiemalt teadlikuks saanud.
Kuna Mikita on pärit Suislepast, käis ta ka sealses mõisakoolis, mille lõpetas 1985. aastal. Samuti
on ta lõpetanud Tartu Ülikooli, kus ta õppis bioloogiat, semiootikat ja kultuuriteooriat. Seejärel on
ta töötanud õppejõuna ja ravimifirmades turunduse alal.
1994. aastal kaitses Mikita Tartu Ülikooli semiootika osakonnas magistriväitekirja „Normid ja loov
käitumine. Harjutustik tavatu mõtlemise arendamiseks“ ja 2000. aastal doktoritööd
„Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias“.
annaabi.ee 
