Eesti talupoja eluolu 19. sajandil
Rukist
lõigati sirbiga, muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama.
Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke. Kui vili oli kuivanud, alustati
rehepeksuga. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja neid peksti puust kootidega.
Mihklipäevaks, 29. septembriks, kui lahkus suvi ja loodus valmistus talve vastuvõtuks, tapeti
talus lambaid, keedeti verikäkki, tehti õlut ja küpsetati sepikut ning pererahvas pidas koos
suiliste ja sulastega pidu. Suilistele maksti nende palk välja. Mihklipäevaga lõppesid ka
karjalaste aasta ning naiste välistööd. Kari jäi lauta ja neile anti põhk ette. Mihklipäevaks pidi
olema kartul võetud ja kõik põllutööd lõpetatud.
19. sajandil ei olnud Eestis veel tänapäevased mõõtühikud välja arenenud. Mõõtmiseks
kasutati erinevaid käepäraseid vahendeid. Tuntumad pikkusmõõdud olid küünar, milleks oli
annaabi.ee 
