Pärast läinud tema eit ja taat teda otsima, leidnud tema riided aga neiust polnud jälgegi. Äkki aga kostus vee alt hääl mis ütles: ,,Ära nuta, eidekene, ära kaeba taadikene, merella on minu koda, alla laine salatare, kalakudus kambrikene, mereudus pesakene, läksin kuldamõõgakesta lainetesta tabamaie, hõbeoda otsimaie, vaskiambu võttemaie: sinna ma, kana, kadusin, sinna surin, linnukene, sinna noori, ma nõrkesin, sinna, lilleke, närtsisin, sinna sõstrasilm, suikusin, sinna neitsike, uinusin, sinna, tuvike, tarretin."
Neil kõigil oli kuhugi kiire. Minul aga oli aega küllaga. Istusin seal ja ootasin. Tundus nagu oleks aeg seisma jäänud. Seintel olid õhkkerged maalitud liblikad ja laual lõhnrasked lillevaasid. Ma usun, et ma ootasin kevadet. Joonistasin väsinud käega lilli ja rohelist heinamaad. Pea lauale siis langes väsind pää ja mõtted said otsa. Silmi pilukil hoides nägin vaid, et kuldpunane oli alles taevasein. ,,Ah, unenäod nüüd tulevad mu üle," laususin viimaks. Nii suikusin ma unne, meel nii hale. Nägin unenäos ,et istusin aias ning vaatlesin teisi lapsi kaugel mängimas. Neil oli sama lõbus kui minul toona, väikese lapsena . Ma tahtsin samuti minna kodust kaugemale. Mul oli kurblik, aga siiski hää. Otsustasingi minna teiste juurde mängima. Avasin kiiksatusega värava, mi s oli juba kulunud. Astusin teele ja järsku ehmatas mind taevast kostuv mürin. See hirmus hääl liikus üle mänguväljaku ja üle minu rõõmsa maja ka
annaabi.ee 
