Tammsaare ja Gailit elulugu
Ei
nähtud teda ka pärastpoole nende teiste kogumiskohas. Põikles kõrvale kahkleja ja kõhkleja
ilmega, ajapuuduse ettekäänete all. Tema naeratusi ja naljatusi võis aga seletada ka
umbusklikuks üleolemiseks enesest nooremate rühma vaimustuse kohta. Tundus nagu kardaks
ta kõiki liialdatud lootusi ja tõotusi, nagu elaks ta juba nurjunud unistuste õhkkonnas.
Niisugune oli ta juba tookord.
See esimene jalutuskäik ja mõttevahetus ei jäänud viimaseks. Ta oli iseennast oma
suhtumuses elu ja raamatutega. Elus oli ta kalduv nägema enam argipäeva kui pühapäeva.
Kirjanduses jagasime siiski ka mägiharjade ja päikesepoolte maitset. Aga inimese kujutamise
ehtsus nõudis selle realistliku noorkirjaniku meelest meilgi muud kui katekismuse ja
lauluraamatu tõdesid. Isamaalise taga ütles ta otsivat päriseestilist. Kui ta aktiivset seltsimist
ülearuseks peab, andku vähemalt kaastööd teoksil oleva ,,Kiirte" väljaande jaoks. Sellega oli
kõrvalehoidlik kaaslane nõus