Kirjand: Mina ja enesekasvatus
Sageli võivad tekkida küsimused, kas me tõesti pidevalt enese kasvatamisega tegeledes ja
ennast kasvatada lastes ei teagi, kes me oleme ja mida vajame? Või kas me oskame ise
määratleda oma õnne? Kasvamine käib millegipärast käsikäes kasvatamisega. Kuid
kindlasti kõik vead, mis ma oma elu jooksul olen teinud on ainult minu enda süü. Näga
endas neid kõige vastikumaid vigu, näha enda sooritatud uskumatuid lollusi ning näha
nõmedaid mõtte ja suhtumisradu ei ole just meeldiv.. Enamasti inimsed süüdistavad
oma eksimustes ja ebaõnnestumistes teisi, aga nad ei mõista, et kõik mis nendega juhtub
on nende enda süü. Enesekasvatamiseks on võimeline igaüks, kel jätkub piisavalt
tahtekindlust. Ning lõpuks pole enam kedagi süüdistada. Kõik endas ilmnev on enda
tehtud, vastutusest pole enam pääsu, tuleb omaks tunnistada kõik oma vead, eksimused,
kõverused ja idiootsused. See on nagu kokkupõrge iseendaga. Algul võid märgata mingit