Mitmekeelne oskussuhtlus
täidab selle väljaandja mingit oma eesmärki. Nord on põhjendanud
instrumentaalse lähenemise eeliseid koguni sellise keelekesksuse kantsi
nagu biiblitõlke puhul ja oma tõekspidamisi ka praktilises piiblitõlkes
rakendanud (2001).
Roger Bell (1991) on esitanud tõlkimise protsessimudelitest kõige
põhjalikuma, mis küll sisaldab dekodeerimist ja seejärel kodeerimist
läbi kõigi keeletasemete, aga jätab siiski välja tõlkija kui suhtlustaotlust
omava suhtleja, taandades ta ikkagi tekstiteisendusmehhanismiks,
mis siis et pragmaatikani ulatuva keerukusega mehhanismiks. Sama-
suunalisi tulemusi on Bell saanud ka küsitlusest, kus tõlkijad pidasid
ebahuvitava teksti kvaliteetset tõlkimist võimatuks (1995: 99).
Douglas Robinson (2004), ei esita mudelit ega tõlgete kahetist
jaotust, aga kirjeldab tõlkimist kui üht meetodit asjade tegemiseks
sõnade abil, sarnaselt kõnelemisele. Silvia Bernardini väitel on
annaabi.ee 
