Eesti keele vaheeksami kordamine
1960ndatel generatiivse lingvistika esilekerkimisega sai semantikast iseseisev teadusharu.
Sealt on see edasi arenenud, välja on arendatud mitmeid eri meetodeid ja lähenemisviise.
Haldur Õim oli esimene moodsa semantika uurija ja arendaja. Ta jaotas sõnad
tähenduskomponentideks ja analüüsis tundesõnu, eesmärgisõnu, psüühikasõnu, direktiivseid
sõnu. Juba Õim nimetas mõiste semantiline teadmine, mis tähendab, et suhtleja on teadlik
suhtlusobjektiks levast keelevälisest tegelikkusest.
Renate Pajusalu on kongitiivse semanti uurija ja on avaramalt uurinud eesti keele
põhisõnavara tähendust ja kasutamiset. Ta on lisaks paljudele teistele projektidele,
raamatutele välja andnud ka kõrgkooliõpiku ,,Sõna ja tähendus" 2009.
Teine samas valdkonnas tegutseja on Ilona Tragel, kes on uurinud eesti keele tuumverbe.
Tuumverbid osalevad sageli grammatiseerumisprotsessides ja omavad metafoorseid
tähendusi.