kommenteerida foorumites, uudistelõikudes ning ka mujal sotsiaalmeedias. Anonüümne kommenteerimine on kujunenud internetis justkui virtuaalseks hukkamiseks, kus inimene sõimab anonüümselt avaliku elu staare, poliitikuid ning muid kuulsaid inimesi. Ilmselt tuleneb virtuaalne sõimamine kadedusest teatud avaliku elu kuulsuste vastu või lihtsalt ei tunnetata enam suhtlusnormidepiire , kuna ei pea vastutama oma ütluste eest ning keegi ka ei tea kommenteerija nime. Mina pole kunagi anonüümselt kedagi solvanud või tekitanud kellegile halba tunnet. Minu arust on see labane, seda teevad inimesed, kellel pole midagi targemat teha ja nad on teiste peale kadedad. Inimesed peaksid panema ennast teiste olukorda, mõtlema mida nad tunnevad ning võibolla siis nad mõistaksid, mida nad teistele teinud on
Rene Altrov (Ruum ja kommunikatsioon, 1998) leidis oma uurimistöös, et Hall’i poolt kirjeldatud kultuuridega võrreldes on eestlastel kõige enam sarnasusi sakslaste ja inglaste ruumikäitumisega. Näiteks ei ole tarvis nii inglastel kui ka eestlastel kodus või tööl omaette tuba või kabinetti (ka eestlastele piisab tööl eraldumisest olemasolevas ruumis ning pilgukontakti vältimisest). Samuti kasutavad eestlased ning inglased distantsireguleerijana häälevaljust. Mõlema kultuuri suhtlusnormide kohaselt on ebaviisakas sundida kõrvalist isikut vestlust pealt kuulama. Inglastel on oskus suunata oma häält vestluspartneri poole nii, et see kostub vaevu üle taustmüra. Eestlased säilitavad privaatsuse jutu lõpetamise või hääle tasandamisega. Suletud uste eelistuse poolest on eestlastel sarnaseid jooni sakslaste ruumikasutusega. Mõlema kultuuri suhtlusnormide järgi võivad uksed kinni olla ja seda ei võeta solvamise na
annaabi.ee 
