KUIDAS ENNETADA KOOLIST VÄLJALANGEMIST?
tulemuseks tekivad nn „mammutkoolid“, kus keegi ei tunne kedagi.Väikeses maakoolis tuleb
selgelt välja see, et õpilane vajab individuaalset lähenemist, selleks ei pea õpilane olema
erivajadusega, ta vajab inimlikku mõistmist, võimalust rääkida oma muredest-probleemidest,
samuti rõõmuhetkedest. Arvan, et ei ole kaugel olukord, kus nendes samades suurtes koolides
kogu õpe saab toimuma läbi uusimate infotehnoloogiliste vahendite ja nii võibki kaduda
otsene suhtluskontakt õpetajaga, samuti kaaslastega. Loomulikult ka see on areng noore
inimese jaoks IKT-tasandil, kuid seda ei saa ületähtsustada. Väikese maakooli võlu seisnebki
selles, et ollakse nagu üks suur perekond, kus üksteist teatakse-tuntakse, suheldakse väga
lähedalt üksteisega. Väiksem võimalus on sattuda koolikiusamise ohvriks, sest nii õpetajatel
kui ka teistel koolitöötajatel on ülevaade õpilaste tegemistest ja käitumistest tundidest vabal
ajal.
annaabi.ee 
