Orgaanilise keemia areng 19.sajandil
Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta
endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti
ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid.
1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga
värvainest indigost. 1845. aastal sünteesis saksa keemik H. Kolbe äädikhappe. 1850. Aastal
sünteesis M.Bertholet rasvu. Sajandi lõpul saadi sünteesimisel suhkrulaadset ainet. Nende
orgaaniliste sünteesidega kummutati vitalism lõplikult.
Orgaaniliste ainete ehituse kohta tehti 19.sajandil mitmeid avastusi. 1858. Aastal avalikustas
saksa keemik A. Kekule oma teooria, millega ta väistis, et süsiniku aatom moodustab alati 4
keemilist sidet. Aastal 1961 avalikustas oma orgaaniliste ainete keemilise teooria, mille
kohaselt on oluline, millises järjestuses süsiniku aatomid ühinevad, vene teadlane A.Butlerov.
1874
annaabi.ee 
