Toiteväärtuselt peab munavalget kõrgelt hindama, sest tema valkudes on olemas kõik asendamatud aminohapped meile soodsas vahekorras. Teine peaosaline on taimse päritoluga (suhkruroost või suhkrupeedist) valmistatud sahharoos ehk lauasuhkur. Tavaline suhkur koosneb pea sajaprotsendiliselt sahharoosist, mille koostises esinevad omavahel keemiliselt seotud fruktoos ja glükoos. Vahustada ja kuumutada Besee kujunemise eelduseks on munavalgete vahustamine piisava suhkrukogusega. Eri tüüpi beseeretseptide puhul on munavalgete ja suhkru vahekord erinev, tihti on olulised ka suhkru lisamise etapid ja vorm – kas kuivainena või siirupina. Samuti on erinevusi kuumutamise viisis ja kestuses. Eeltoodust lähtuvalt on ajalooliselt välja kujunenud lausa kolm põhilist beseede valmistamise menetlust, mida tuntakse vastavalt Prantsuse, Itaalia ja Šveitsi variandina. Vahustamisel moodustuvad valgulised pindkiled ja selle
suhkrupeedis. Suhkrul on võime siduda vett, selle tulemusena väheneb suhkrurikkas keskkonnas vee aktiivsuse näitaja ja see omakorda pärsib enamiku mikroobide arengut. Tooted suhkrusisaldusega 60% on väga hea säilivusega( näit marmelaadid, keedised, toorhoidised) ja nende järelkuumutamine pole vajalik. Kuid selliseid hoidised on väga magusad ja kasutatud viljade loomulik maitse ja aroom ei pääse esile. Kui valmistada hoidised väiksema suhkrukogusega, siis tuleb nad kindlasti järelkuumutada. Suhkruga vakmistatakse mitmeid erinevaid hidiseid: · kompott on vähesest suhkrust või suhkrusiirupist (15...20%) ja marjadest , puuviljadest või köögiviljadest valmistatud pastöriseeritud või steriliseeritud hoidis. · Keedis on rohkest suhkrust (üle 60%), marjadest ja puuviljadest valmistatud toode, mis valmib puuviljade ja marjade keetmisel siirupis. Viljad peavad jääma terveks.