Teatriteaduse alused (kordamisküsimused)
kontseptsioonist, märgiline viide sugu, vanus, positsioon)
· rekvisiidid lavaruumis olevad esemed, millega näitleja manipuleerib
Kõne draamas tähenduslikult komplitseeritud: 2 subjekti (tegelane või autor) või 2 adressaati (teine tegelane
või publik). Tegelane võtab tekstis kas tegelase või autori positsiooni. Näitleja kehastab tegelast. Tegelane on
lavastaja kontseptsioonis. Tegelane on eri suhetes, suhestuses eri plaanidega pidevalt. Kõnel on esteetiline
funktsioon, peegeldades autori stiili, ajastu kõnekombeid ja üldiseid peetikareegleid. Draamakõne on
korrastatum kui argine. Dialoog on tihedalt tegevusega seotud, tema areng on sihipärane, üleminekud
kunstiliselt motiveeritud. Dialoog viib tegevust edasi. Kõne draamas erineb teatri kõnest: draama kõne on
kirjalik, teatri oma suuline. Näidend ei saagi päriselt suulist kõnet jälgida, aga üritatakse spontaansuse mõju
saavutada.