LASTE TOIMETULEK LÄHEDASE SURMAGA JA TEMA ABISTAMISE VÕIMALUSED NÕUKOGUDE AJAL
Ma ka ei saanud aru, miks ma peaksin oma surnu isa suudlema, kui ma ei
tahtnud, mul oli hirm , aga sellised olid traditsioonid. Suurim trauma ei olnud matused ise,
vaid asjaolu, et mu isa oli paralüüsitud, kui olin üksi kodus, töötas mu ema haiglas ja minu
vend oli armees. Mulle ei meeldinud seda matuset pühade ajal, inimesed rääkisid rõõmsalt ja
ei tunne mingit kahju.
Kõige raske oli aeg, kui kõik lahkusid, ja mu ema ja mina jäime üksi. Ma ei käinud koolis,
kellega ei suheldanud ja mui oli ükskõik , mis minu ümber toimus. Olin vanematel viimane
laps. Isa, kes mind väga armastas ja andis mulle palju asju ,ühel hetkel oli ta kadunud. Kõige
ebameeldivam asi oli see, et mu juustele pandi mustad leina lint , mis mulle ei meeldinud. Ma
ei käinud koolis, olin vihane ema peale ja tahtsin, et kõik juba läksid minema. Mõni aja härast
mind viidi psühhiaatri vastuvõtule.
Seoses isa surmaga, mind vabastati eksamitest ja see meeldis mulle. Alati olin pinges, et