Kas te ka teate, et näiteks selsamal silmapilgul, mil ma teiega vestlen, tapavad sada tuhat meie hullu suguvenda, kes kannavad mütsi, sadat tuhandet samasugust hingelist, kes kannavad turbanit,* ja vastupidi, ning et nii on see tavaks peaaegu kogu maakeral iidsetest aegadest saati (Voltaire 1979: 124). Olin umbes viieaastane, kui isa väga hea sõber, rahvakirjanik Villem Gross mulle selgeks tegi, et kogemustega joodiku esimene tunnus on okserefleksi kadumine (Raud 2008: 17). Kuna Black Sabbath koosnes ainult juuridest, siis minu jaoks tähendas see automaatselt huvi juudiusu ja mütoloogia vastu
ning kõik läheb tema tasku. Juut tahtis õndsaks saada ja mis ta tegi? Poos ta ise Kristuse risti? Ei, vaid korralik roomlane tegi seda juudi eest. Roomlane valas süüta vere, aga juut sai õndsaks. Pesku Pontsius Piilatus või Piilatus Pontsius oma käsi niipalju kui tahab, üks jääb ometi maksma: juudid lõid ta üle. Ja sellepärast arvan ma: Juudas ei olnud mitte juut. Juut poleks nõnda lõksu läind, et pidi enda üles pooma. Ka poleks juudid oma suguvenda kolmekümne hõbeseekliga sisse vedanud, sest juut juuti ei peta. Nii et oli see Juudas mislane ta oli, juut ta küll ei olnud. Juut teeb ikka nõnda, et tal midagi üle jääb. Aga mis jäi Juudasel üle? Mitte kui midagi. Isegi õndsaks ei saanud ta. Nemad Pontsiusega kahekesti läksid hukka, sest nemad saatsid lunastustöö, s. t. mõrtsukatöö toime. Need kolmkümmend hõbeseeklitki viskas ta ära. Arvate teie, et juut oleks seda teind? Mitte kunagi
annaabi.ee 
