Suguvõsauurimine
arusaamine veresugulusest. Nendesse aegadesse ulatuvad ka suguluse mäletamise ja eellaste
arvestamise alged. Aastatuhandete jooksul täiustusid järgluse jäädvustamise viisid, suulised
mälestused asendusid kirjalike ülestähendustega, teadmiste lünki hakati täitma vanadest ürikutest
leitud andmetega ning nii jõuti genealoogiateaduse algete tekkimiseni (Kurro 1998).
Olulise praktilise tähtsuse sai genealoogia keskajal, kui riikide ja feodaalide suhted sõltusid suurel
määral sugulussidemeist. 17.-18. saj. hakkas genealoogia kujunema teaduseks Prantsusmaal,
Inglismaal ja Saksamaal. 18. saj lõpus algas selle õpetamine ülikoolides. Esimese süstemaatilise
õpiku avaldas 1788.a saksa ajaloolane J.C. Gatterer (eluaastad 1727 1799) (ENE 3: 131).
Laias laastus on genealoogia areng jagatud kolme etappi. Neist esimene periood langeb kirjalike
allikate eelsesse aega ja põhineb suulisel traditsioonil. Eriti hästi püsisid teadmised esiisadest
annaabi.ee 
