Aretusõpetuse vastused
Homogeense paaridevaliku eesmärgiks on saada vanemate feno- ja genotüübiga sarnane
järglaskond, kellel oleks põlvkonniti püsivad tunnused ja omadused. Homogeense
paaridevaliku kõrgem aste on inbriiding e. sugulusaretus. Inbriidingut mõõdetakse
inbriidingukoefitsiendiga FX ja suguluskoefitsiendiga RXY. Sõltuvalt sellest, kas
seemenduspartneritel on ühine eellane kuni vanemate 5-nda põlvkonnani või kaugemal on
tegemist sugulusaretusega ja mittesugulusaretusega (autbriiding).
Homogeenset paaridevalikut rakendatakse tavaliselt kultuurtõugude juures, kus on
saavutatud hea jõudlusvõime ja tugev tervis. Inbriiding on tavaliselt soodne, sest suureneb
samade geenide sagedus ja homosügootsuse tõus. Probleemiks on aga, et samasuguse
tõenäosusega saavad kokku retsessiivsed geenid ja moodustub homosügootne retsessiivne
genotüüp. Seda saadab tavaliselt kas tervise või kehaehituse halvenemine ja jõudluse
alanemine
annaabi.ee 
