Peet Vallak “Elu nullpunkt” ja “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas”
Kuigi
osaliselt tundus see novell lausa kummitusjutuna, oli selles siiski palju õpetlikku. Ka
seda saab siduda igasuguste erinevate elu keerdkäikudega. Oldi kannatatud liiga kaua
ning oodatud nauding kättemaksust jäi tulemata. Inimene vastutab siiski enda eest ise
ning kes on juba vabatahtlikult kaua kannatanud, ei pruugi enam suuta oma elu ümber
pöörata. Ohjad tuleb haarata enda kätte. Teises loos suhtub perenaine Mari mehe
sugulasse Tõnni külmusega ning peab teda tülikaks kuni hetkeni, mil vanamees
peaaegu sureb püüdes enda väärtust perele tõestada ning siis tärkab perenaises lahkus
ning hool sugulase suhtes. Siingi on vanamehenässi tülikus mõistetav, kui inimene ei
näe endast kaugemale. Kui nad oleksid vana Tõnni linna virelema ja surema saatnud,
oleks see jäänud neist kaugele ning poleks olnud enam tarvidust tema peale mõelda.
Ebameeldivusi tahetakse ju ikka endast eemale ajada. Las keegi teine muretseb
annaabi.ee 
