Suguvõsauurimine
territooriumile määras selle katse nurjumisele (Kurro 1998).
Vaatamata seltsi sulgemisele ja genealoogiaalase uurimise kui rahvuslikkust süvendava tegevuse
keelustamisele, ei saavutanud punavõimud oma eesmärki - anastatud alade inimeste
kosmopoliitideks muutmist. Pigem vastupidi, sõjajärgsel perioodil, kuni tänapäevani, tegeles
sugukonnauurimisega järjest suurenev arv üksikisikuist uurijaid, kes kogusid andmeid oma
sugukonna kohta (Kurro 1998).
Sugukonnaloolises uurimistöös ning sellega kaasnevas tegevuses hakkasid ilmnema olulised
muutused 1980. aastate teisel poolel, eriti "laulva revolutsiooni" päevil. Ajakirjanduses avaldati
genealoogiliste uurimuste allikaid, metoodikat ning vormistamist käsitlevaid kirjutisi. Agaramad
uurijad hakkasid korraldama sugukondade kokkutulekuid, kuhu kogunes sadu hõimlasi. Tihenesid
kontaktid üksikuurijate vahel. Tekkisid sidemed välismaa genealoogiahuvilistega ja nende
annaabi.ee 
