,,Tapamaja, korpus viis ehk Laste Ristisõda: sunnitud tants surmaga" Rabavalt mitmetahuline romaan sõja mõttetusest, inimlikust surmahirmust ja elu mõtte otsimisest on endiselt iga lugejat isiklikult kõnetamas. Kes raamatu kätte võtab, võib kogeda magus-pineva iroonia kõditust, sest kuigi autor osaleb küll ka ise pealtnäha kuulekalt sõjas, argielus ja surmas, paljastab ta samas visa järjekindlusega vahendeid, millega valitsus on inimesi sugereerinud sõda, argielu ja surma tõsiselt võtma, kartma ja pühaks pidama. Ta on lugeja ja propagandamasina vaheline agent, kes pöörab kaarte ja avab silmi. See USA-vastane iroonia on ka põhjus, miks sai võimalikuks raamatu avaldamine Nõukogude Liidus 1971. a ja miks oli nii vajalik anda välja kordustrükk aastal 2003. Kurt Vonnegut on end alati nimetanud humanistiks; ta pooldab eelkõige inimlikkust ja tegeleb selle avamisega läbi oma kirjutiste
kui kera, tagant lai kui labidas kana; Lipp lipi peal, lapp lapi peal ilma nõela pistmata tähendas vanemas pruugis pea alati kapsast (lähimineviku lasterepertuaaris küll ka "Kommunaari" kinga või N. linna lapitud asfalti, kuid need uudistähendused on pigem parodeerivad). Teisalt on mõistatusi, mille lahendid hajuvad, vahel üpris suuresti. Mis seda hajumist põhjustas? Vahel on mõistatuse kujund ise sugereerinud välja pakkuma mitmeid eri lahendeid, neid on tegelikul mõistatamisel ilmselt ka välja pakutud ja nad on traditsiooni püsistunud. Näiteks Üks saun, sada akent tähendas tavaliselt puupinu, kuid on tohtinud tähendada ka muid suure hulga aukudega asju, nagu haopinu, sõel, sõrmkübar. Lagi all, lagi peal, lae peal lauldakse sobis tähendama umbes pooltes arhiivitekstides kannelt, pooltes viiulit. Liha süüakse, nahk müüakse,
annaabi.ee 
