Platoni õpetus olevast.
Teiselt
poolt saab Sokratese “noorust” siin ka nii tõlgitseda, et antud dialoogis esindab Sokrates veel
Platoni väljakujunemata, esialgset õpetust. Või siis selliselt, et ajalooline Sokrates ei
esindanud tegelikult seda ideedeõpetust, mille Platon oma küpse perioodi teostes talle suhu
on pannud.
Igal juhul esindab Sokrates siin ühtlaadi ideedeõpetust, mille Parmenides vestluses
temaga võtab kriitilise vaatluse alla. Nii sugenevast diskussioonist tuleb võitjana
välja Parmenides, kes kummutab kõnealloleva ideedeõpetuse. Niisugune
teemakäsitus kergitab Platoni lugeja ette muidugi mõistmise probleemi – kas seda
tuleks mõista nii, et oma hilisloomingus Platon loobus ideedeõpetusest või on siin
kõne all mitte niivõrd ideedeõpetus ise kui teatud ekslik, ebaküps tõlgitsus
ideedeõpetusest, mida “noor Sokrates” pole veel jõudnud piisavalt läbi mõtelda?
annaabi.ee 
