Eesti Kirjanduse Ajalugu II
indiviidi enesetunnetuses, talitseb klassikaliselt range ja selge vorm. Lahendust ei leidu, kuid igatsus harmoonia järele
õilistab laostumise ja hukkumise paljukordselt varieeritud pildirikkad kujutused, mida omakorda leevendavad ka
humoristlikud, iroonilised ja eneseiroonilised käigud. Luulekogu „Kohtupäev“ kujundiehitus on veel valivam ja
sõnasäästlikum, intellektuaalse alge osatähtsus selle lüürikas on suurenenud. Ekspressionistliku stiili sugeme on taandunud,
groteski osa on kahanenud, küsitlus mõjub objektiveeritumalt. Indiviidi siseheitluste kõrval ja nende asemel tõuseb
nähtavamale kohale inimene sotsiaalses süsteemis. Tähendusrikkas sarjas „Dies irae“ esineb Talvik vanatestamentlikult
tõsise ajalaulikuna, kes mõistab karmilt hukka fašistlikud pürgimused Euroopas ja Eestis, uurib lüürika vahenditega fašismi
toitepinnast ja aluseid ning tunnetab teravalt intiimsust varitsevat ohtu
annaabi.ee 
