"Vesi" Toomas Raudam
poisi jaoks on seepaev, tema oiseid retki raamatukokku ei valgusta mitte
taskulamp, vaid loomulik valgus, mis tuleb oost, seda heidavad paksud
kardinad ja tihedalt sulguvad uksed. Valgus lohnab sonniku jarele;
vanasti oli koolimaja asemel hobusetall, millele hiljem ehitati peale teine
korrus; all, kus asub raamatukogu, olid kunagi latrid, kus vasinud suksud
hirmust varisedes jargmist paeva ootasid. Passi-poiss tunneb neid; ta
naeb neid ja kuuleb. Need koik on lahinguratsud, sugavate haavadega
kaelal, kubemel ja sapsudel. Ometi on nende omanikud, mitte vahem
kumatud ratsanikud puudnud hobuste eest hoolt kanda: ule turja visa-
rud paksud tekid peavad neid kaitsma kulmetamise eest, krobisev kuiv
hein summutab nalga. Aeg-ajalt sirutab moni 100m pea valja ja rebib
laudade vahele torgatud heinatuustist suutaie. Ratsanike ja hobuste vahel
valitseb moistmine: molemad kardavad elu, valgust. Neid kannustab
hirm, pidev pelg, mis ei lakka isegi oosel, ka siis vIJi seal (ainult kus?)
annaabi.ee 
