vanaindia eeposed ,,Mahabharata" ja ,,Ramayana". Esimene neist käsitleb kahe suguvõsa võimuvõitlust, teine kirjeldab müütilise Rama (jumal Vishnu maise kehastuse) eliseiklusi. Indias tunti ka üsna laialdaselt puraanasid - hindu pärimuslikku kirjavara -, mille sanskritikeelsed tekstid valmisid lõplikult 10. sajandiks. Paljudel India rahvastel on tuntud keskajast oma luule. Pandzabi on mõjustatud sufismist islami müstilis-asketistlikust suunast ja iraani eeskujudest. Eepilisel luulel oli folkloorne ainestik, bengali luules oli tunda budismi toimet. Tugevalt mõjustas India rahvaste kirjandust bhakti hinduismi ja hinduistliku kirjanduse vool, mis lähtus isiksuse vabanemise õpetusest. Bhakti sai alguse 4.-5. sajandil ning ta õitseaeg oli 11.-12. sajand. Tekkisid teravad kritiseerijad kastikorra vastu ning propageeriti piiramatut armastust jumala vastu ja sügavat
annaabi.ee 
