MEREVAIK Merevaik on taimse päritolu ja polümeerse ehitusega mineraloid. Tekkinud mitut liiki muistsete puude ( Paleo- ja Neogeeni okaspuuliikide- Läänemere piirkonnas peamiselt helmemänni, Pinus succinifera) tardunud vaigust, tihti on merevaigu sees taimede ja putukate fossiile, üldiselt varieeruva koostisega, empiiriline keemiline valem C10H16O. Olenevalt leiukohast kannab merevaik erinevaid nimetusi. Näiteks birmiit (Myanmar), retiniit (Hiina), sedariit (Kanada), sfauriit (Gröönimaa), ajkaiit (Ungari) ja rumeniit (Rumeenia).[1] Merevaiku on leitud ka Eesti rannikult, kuid need leiud on väga haruldased. Merevaik koosneb peamiselt süsinikust ~79%, vesinikust ~11% ja hapnikust ~10%
~10%. Lisandina on esindatud ka väävel ja raud. Maailma kõige rikkalikumad merevaigu leiukohad asuvad Kaliningradi oblastis. Suhteliselt palju on merevaiku ka Leedu rannikul, kuhu ta satub tänu tormilainetele, mis üha uusi merevaigu tükke meresetetest välja toovad. Enamik maailma merevaigust on Läänemere ja Dnepri jõe vahelises ligikaudu 2000 km pikkuses ja 500 km laiuses vööndis. Läänemere merevaiku nimetatakse ka suktsiniidiks, helmesmänni (Pinus succinifera) järgi. Merevaik on tundlik hapete ja kõrge temperatuuri suhtes. Tuleb kaitsta higi ja päikesevalguse eest. Merevaiku on lihtne ära tunda, sest sarnaseid mineraale ei ole. Kasutus Merevaigust ehteid Merevaiku kasutatakse peamiselt ehtekivina. Tuntud on Peterburi lähedal Tsarskoje Selos asunud merevaigutuba, mille 1701...1709. aastal Preisimaal valmistatud originaal läks Teise maailmasõja käigus kaduma ja pole siiani leitud. Inimesed tundsid merevaiku juba paleoliitikumis
annaabi.ee 
