Juhan Sütiste
aastate lõpu
kui luule kuldaja mainet. Loogiliselt pidi kujunev täius saama vastulöögi. Selle andis
Juhan Sütiste artiklis "Meie uusromantika pärapoeesia" 1940. aastal. Sütiste oli
debüteerinud realistliku kirjanduse domineerimisajal ja esindanud oma kogu
loominguga realistlikku, elulähedast, reportaalikku loomelaadi, mida ilmestas
isikupärane lürism. Tema esteetilised eelistused olid absoluutselt erinevad Ants Orase
ideaalist ja noorte luule subtiilsest täiuslikkusetaotlusest. Väikese Eesti
kohvikuseltskondlikud / isiksuslikud vastuolud mängisid oma rolli. Nii varjutas (aga
võib-olla ka ajendas) Sütiste esinemist palju subjektiivset. Lisaks järgnes - seda küll
Sütiste tahtest hoolimata - nõukogude okupatsioon, kus kirjanduses rünnati kõigepealt
elitaristlikke demokraate ja kasutati kohe ära ka Sütiste argumendid. Kõik see on
takistanud "pärapoeesia" tõelist sõnumit objektiivselt vastu võtmast, seda enam, et
annaabi.ee 
